neljapäev, 31. märts 2016

Veebruar kinos


Veebruaris läks vaatamisele 5 linateost. Geograafilises mõttes oli mitmekesine kuu. Sai vaadatud Prantsuse, Taani, Ungari, Iiri-Briti-Kanada ja vaid üht USA filmi.

  • Mon roi ("Minu kuningas") - 7/10
    Igati eluline ja väga hästi näideldud suhtedraama. Vincent Cassel särab täie leegiga, mängides sarmikat, impulsiivset ja vaimukat alfaisast. Emotsionaalset ja rohkem tõsist naist mängib suurepäraselt Emmanuelle Bercot. Nende suhtes on meeletut kirge ja iha aga ka palju kannatusi ja armuvalu. Sellise alfaisasega suhet alustades, peab teine pool muidugi arvestama hingerahu häiretega.
  • Saul fia ("Sauli poeg") - 7/10
    "Sauli poeg" ei ole klassikaline holokaustiteemaline film. Teistsuguseks teeb selle juba kaameratöö. Film on üles võetud huvitava rakursi alt, kui kaamera on enamus ajast peategelase Sauli kukla taga, nii et kõik need õudused ei satu fookusesse. Seega peab vaataja rohkem ka ise ette kujutama. Film on väga mõjus. Peategelane on laibakoristaja natside gaasikambrites. Ta on sunnitud seda tegema puhtalt ellujäämise nimel. Selline lõputu õudus on muutnud peategelase nii tuimaks, et kõhe kohe. Masendav inimlikkuse hävitamine. Vähesegi inimlikkuse hoidmise nimel, üritab ta üht poissi kombekohaselt matta, mis antud vanglilaagri tingimustes näib võimatu. "Sauli poeg" on tõeliselt painav, raske ja vapustav linateos.
  • Brooklyn - 7,5/10
    John Crowley lavastatud "Brooklyn" ei pakkunud küll midagi uut, erilist või jalustrabavat, aga ometi meeldis. Lugu on lihtne, film on kergesti jälgitav. Räägitakse siis Iiri neiu minekust Ameerikasse õnne otsima. Seega on ka pagulasteemat käsitletud. Seejuures tol ajal mindi Ühendriikidesse peaasjalikult majanduslikel põhjustel nagu ka filmi peategelane. Suurepäraselt on kujutatud 50-ndaid, nii et kogu seda olustikku oli omaette nauditav vaadata. Filmi teostus on täiesti tippkvaliteet, näitlejatööd ka väga head. "Brooklyn" sobib ehk natuke rohkem naistele. Romantikat ja armasust leidub parasjagu.
  • Krigen ("Sõda") - 7/10
    Film on segu sõjapõnevikust, inimlikust draamast ja kohtudraamast. Meeldis, et jäädi kogu filmi vältel igati realistlikuks. Peategelase keeruline moraaliküsimus andis kõvasti mõtteainet ja oli hästi välja mängitud. Filmis ei ole sõjafilmidele omast paatoslikkust. Palju rõhutakse sõdurite ja ka nende kodus ootavate lähedaste tunnetele. Sõda on mõttetu!
  • The Big Short ("Suur vale") - 8/10
    Film räägib 2008. aasta USA finantskriisi tagamaadest pooleldi komöödia võtmes. "The Big Short" on väga tempokas. Laheda vaimukusega on kirjeldatud kinnisvarasektoriga seoses olevaid mahhinatsioone ja kelmusi. Film on hariv. Siin seletatakse igasuguseid finantstermineid ja näidatakse dokumentaalkaadreid. Puust ja punaseks tehakse selgeks, miks lõhkes kinnisvaramull. Film paneb mõtlema, kas ikka tasub pankasid usaldada. Osatäitmistest olid meeldejäävaimad Christian Bale'i ja Steve Carelli omamoodi toredad rollid. Hea humoorikas linateos.

kolmapäev, 2. märts 2016

Jaanuar kinos


Aega võttis, aga asja sai! Nii hilja veel kirjutan jaanuarist, häbilugu! Blogiajaloos esimest korda venis vastava kuu ülevaate tegemine ülejärgmisse kuusse. Ma arvan, et vabandustest pole erilist mõtet rääkida. Räägin parem sellest, et jaanuar oli kvantiteedi poolest hea kuu. Kokku läks vaatamisele 9 linateost.

  • Joy - 8,5/10
    Omapäraselt jutustatud lugu visast ärinaisest. "Joy" ei ole olemuselt ülimalt tõsieluline draama, vaid on tehtud rohkem komöödiavõtmes. Omamoodi kiiksuga film, kuhu on sisse põimitud mitmeid toredaid fantaasiarikkaid ja sürrealistlikud vaheepisoode, mis lisasisid asjale vürtsi. Jennifer Lawrence teeb väga noobli ja hästi lihvitud rollisoorituse, au ja kiitus! Antud juhul mulle meeldis David O. Russelli filmikeel ja stiil väljendusvõimaluste loomisel.
  • Ema - 7/10
    Üks kümnest sellel aastal linastuvast täispikast Eesti mängufilmist nähtud. Ei ütleks, et pettunud olen. Loo keskseks küsimuseks on, kes tulistas kooliõpetajat. Selles osas säilis põnevus sisuliselt lõpuni. Nagu ikka taolistes filmides, on ka Kõusaare omas erinevaid vihjeid ning selgub üha uusi nüansse ja intriige. Ei saa mööda ka tragikoomikast. Müsteeriumi lahendust ei osanud ma ära arvata (lõpu eel küll hakkasin aimama), mistõttu sain üllatusmomendi osaliseks. Ootamatu püandi kõrval on teiseks filmi trumbiks Tiina Mälberg, kes on peaosas (emana) head tööd teinud. Tema mängitud elus pettunud naise hingetusk ja vaev on nagu elust enesest. Oleks mõni ebavajalik karakter (vaimuhaige naine) vähem olnud ja mõned karakterid vähe huvitavamana kujutatud, võiks rääkida võibolla väga heast filmist. Muidu, täitsa vaadatav linateos.
  • Star Wars: The Force Awakens ("Star Wars: Jõud tärkab") - 5,5/10
    See on mu esimene "Star Warsi" film, mida olen näinud algusest lõpuni. Sain kinnitust, et ei ole ikka minu teetass. Fännide poolt on film igatahes väga hästi vastu võetud ja USAs on "Avatari" kassatulu rekord kõvasti ületatud. Minu jaoks on tegu keskpärase action-filmiga, kus leiab aset kokkupõrge hea ja kurja vahel. Film lihtsalt ei kõnetanud mind. Vähemalt ei tundnud suurt igavust.
  • The Hateful Eight ("Vihane kaheksa") - 8/10
    Siin on olemas see, mida ma Tarantino filmide puhul peaagu alati naudin - lahe hästikirjutatud dialoog ja taustamuusika. Suurepärasel Morricone muusikal on tegelikult väga oluline roll meeleolu loomisel. "The Hateful Eight" on muidu äärmiselt vägivaldne vestern, kus puuduvad kangelased. Võibolla isegi liiga verine. Samas on film äärmiselt vaimukas ja paneb hoogsalt kaasa mõtlema (kes on süüdlane, mis on tegelaste motiivid). Näitlejatest on kõik head, kuid eriliselt paistab silma Jennifer Jason Leigh.
  • Carol - 8/10
    Küllaltki rahulikult kulgev kahe naise vaheline armastuslugu. Film on esteetiline, elgantne, realistlik ning üldjoontes tõsine (mõned humoorikad kohad ikka on). 50-ndaid on väga kenasti kujutatud. Pildikeel on lihtsalt suurepärane. Cate Blanchett ja Rooney Mara teevad mõlemad võrratud rollid, mida võib kindlasti arvata 2015. aasta parimate näitlejatööde hulka. Väga tugev draama.
  • The Revenant ("Mees, kes jäi ellu") - 7,5/10
    Filmi trump on kahtlemata visuaalne külg. Karge looduse ilu ja metsikus (ka ohtlikus) on filmilindile võimsana talletatud. Vaeva sai ka palju nähtud. Filmiti ju loomuliku valgusega ning paljuski tänu võttepaikade otsimisele ja ühest kohast teise liikumisele, venisid võtted 8 kuu pikuseks. Emmanuel Lubezki, kes sai 3-ndat aastat järjest Akadeemia auhinna, on teinud jälle muljetavaldava töö operaatorina. Visuaal pakub ikka tugeva elamuse. Lugu ise ei tundunud piisavalt usutav, kuigi tervikuna on film üsna realistlik ja kaasamõtlemist vajav. Ajaloolises mõttes on käsitletakse koloniseerijate ja indiaanlaste vaheline konflikti igati ratsionaalselt. Vägivalda ja kannatusi on filmis palju. Hea meel, et Leo võitis lõpuks oscari ära. Ta on seda väärt, kuna tegu oli väga raske rolliga. Siiski, filmi huvitavaim tegelane on Tom Hardy mängitud Fitzgerald. Üldiselt on "The Revenant" pigem hea film.
  • Mustang - 7,5/10
    Filmis on vaatluse all Türgis aset leidev konflikt traditsionaalse patriarhaarse ja tänapäeva vabamat elu soovivate noorte tüdrukute vahel. Peategelased, 5 õde, panevad oma vahetu ja elurõõmsa olemisega vaataja endale kaasa elama. Tüdrukute vabaduseiha karmis situatsioonis on nii enesestmõistetav. Õdede omavaheline tugev side on armas annab filmile lisa emotsionaalse mõõtme. "Mustang" paneb mõtlema naiste õiguste üle. Film on südamlik ja ka huumorist ei tule puudust.
  • Le tout nouveau testament ("Uhiuus testament") - 7/10
    Belgia lavastaja Jaco Van Dormael näitab meile oma versiooni maailma loomisest ja kuidas seda valitsetakse, naeruvääristades sellega religiooni. Jumalat on kujutatud eriti originaalselt ja täiesti teistmoodi piiblis kirjeldatule. Film on vaimukas, absurdimaiguline ja vägagi fantaasiarikas. "Uhiuus testament" on muidu puhas komöödia, kuid üks tõsisem küsimus tuleb ka vaatluse alla: mida teeksid, kui saaksid teada oma surmakuupäeva?
  • Trumbo - 7,5/10
    Järjekordne linateos filmimaailma telgitagustest. Päris hästi õnnestunud segu draamast ja komöödiast. Film on muuseas ka hariv. Antakse hea ülevaade sellest, kuidas omal ajal Hollywoodi tegelasi kiusati taga nende poliitiliste vaadete pärast. Tehti ju isegi must nimekiri, millesse sattunutel keelati filminduses töötamine. Film on tempokas, kohati isegi liigagi, et ei suudeta asjadesse piisavalt süüvida. Karismaatilise Bryan Cranstoni näitlejatöö on "Trumbo" üheks tugevamaks küljeks. Ajastut on ka igati õnnestunult kujutatud. Film oli piisavalt paeluv minu jaoks, et nimetada seda heaks.