neljapäev, 18. detsember 2014

November kinos


November oli tihe kuu, kokku sai kinos käidud 13 korda. Neist 11 leidsid aset PÖFFi raames, sellest võib lugeda siit ja siit. Seega teen praeguses kirjutises juttu ülejäänud 2 filmist.

  • Interstellar ("Tähtedevaheline") - 6/10
    Christopher Nolan on teinud äärmiselt pretensioonika suurfilmi. Film on oma ambitsioonikate teemadega pigem liiga laialivalguv ja ei jäta terviku muljet. Palju suuri teemasid, aga põhjalikuks ei minda ja vastuseid antakse vähe. Minu jaoks oli loogika puudulikus ja vastuolulisus liiga suur, et film oleks vähegi sügavalt mõjunud. Ajaga mängimisega mindi selgelt liiale. Tegu on pigem kiiresti ununeva teosega. Minu arust läks lõpp eriti jaburaks ja jättis kogu asjast ennemini naeruväärse mulje. Selge see, et tegemist on ulmežanriga, aga oleks tahtnud ikkagi rohkem ratsionaalsust. Suurt kasu ei olnud ka viidetega Kubricku unustamatule ulmeklassikule "2001: A Space Odyssey". Samas film näeb hea välja. Visuaaliga on kõvasti vaeva nähtud ja tulemus on igati vaatemänguline. Spektaakel on võimas ja tehnilise külje pealt ei ole millegi üle nuriseda. Film on iseenest hästi lavastatud, Nolan on ikkagi oma ala täielik tipp. Kindlasti tuleks esile tõsta McConaughey sooritust - mees tõestas taas, et ta on üks kuradi kõva näitleja. Üldkokkuvõttes ei pea ma "Interstellarit" halvaks linateoseks, lihtsalt sisu oleks võinud tugevam olla. See-eest on päris paljud nimetanud filmi aasta parimaks. Kahtlemata on tegu igatekanti tähelepanuväärse filmiga ja soovitan seda kindlasti kinos vaadata.
  • The Trip to Italy ("Reis Itaaliasse") - 7/10
    Hea meelelahutuslik komöödia. Steve Coogan ja Rob Brydon tõestavad, et on üleprahi kooomikud. Filmi läbib nõtke ja vürtsikas huumor. Naljad on enamjaolt intelligentsed, kuid sekka satub ka mõni ropp ja natuke barbaarne. Üksteise ületrumpamist kuulsate näitlejate imiteerimises oli lõbus vaadata. Filmis on häid viiteid kuulsatele filmidele. Eriti melldis "The Godfatheri" paroodiastseen. Boonusena on taustaks kena Itaalia maastik.

pühapäev, 7. detsember 2014

Veelkord PÖFFist


PÖFF lõppes 6 päeva tagasi ja nüüd on viimane aeg teha kokkuvõte. Kõigepealt 5 filmist, millest pole veel kirjutanud pärast vahekokkuvõtet.

Kolgata ("Calvary", Iirimaa)
Igati tugev draama, hästi kirjutatud ja lavastatud. Dialoog on ühtviisi vaimukas ja teravmeelne. Filmis on hästi põimunud omavahel traagika ja huumor. Filmi hing ja süda on aga suurepärane Brendan Gleeson, kes teeb selle aasta ühe tugevaima rollisoorituse. Kuid on ka palju värvikad kõrvaltegelasi, keda mängivad kõrgeklassilised näitlejad (Chris O'Dowd, Dylan Moran jne). 7,5/10

Põrgu ("Inferno", Sloveenia)
Karm draama suurtesse raskustesse sattunud perekonnast. Vanemad võitlevad ellujäämise nimel kõvasti. Toimub šokeerivaid sündmusi. Seksi ja vägivalda leidub ka. Ei olnud just kõige paremini tehtud, pigem keskpärane. 6/10

Elevandi laul ("Elephant Song", Kanada)
Tänavuse PÖFFi lemmik. Xavier Dolan (see sama mees, kes lavastas "Mommy") täielikult varastas filmi, tehes viimase aja ühe meeldejäävaima rollisoorituse. Tema mängitud vaimuhaigla patsient Michael on äärmiselt huvitav tegelaskuju. Michaeli kavaldav psühholoogiline mäng teda küsitlema tulnud haigla direktoriga paelus väga. Tema taibukas manipuleerimine haritud direktoriga teeb linateosest suurepärase psühholoogiline trilleri. Peategelase oskuslik allegooriatega mängimine lisab kaasahaaravust ja pinget. Jutu käigus vahel välja pursatud valus tõde pani Michaelile väga kaasa elama. Äärmiselt peenelt ja veenvalt esitatud roll Xavier Dolani poolt. Michaeli saatus ja olukord läks väga hinge. Minu jaoks üks parimaid 2014. aasta filme, kusjuures kriitikutelt pole film suuri kiidusõnu teeninud ja üleüldse on vähe tähelepanu pälvinud (6. detsembri seisuga vaid 89 hindajat IMDb's). 9/10
Hõim ("The Tribe", Ukraina)
Pole kunagi varem vaadanud sellist filmi, kus puudub rääkimine ja muusika, on vaid viipekeel ja taustaheli. Viipekeelt ma ei jaga üldse ja subtiitreid ka polnud. Seega pidin hakkama saama vaid visuaalkeelega ja sain pihta küll. Tegelased - kurttummad noored - on julmad ja brutaalsed. Tegeldakakse varastamise, peksmise ja prostitutsiooniga. Väga julge, mõjuv ja tähelepanuväärne teos. Paneb mõtlema selle üle, et riik peaks noortega rohkem tegelama. "Hõim" näitab, kui tähtis on filmikeel eraldi võetud tegurina. Tõeliselt jõhker ja võimas film. 6,5/10

20 000 päeva Maal ("20,000 Days on Earth", Suurbritannia)
Film on pooleldi dokk ja pooleldi lavastatud. Ses suhtes ei ole tegu klassikalise eluloodokumentaaliga muusikust. Üheks huvitavamaks osaks filmis on Nick Cave'i loomeprotsessi köögipoole näitamine. Vahepeal läheb muusika tegemine lihtsalt lahedaks jämmimiseks, mida oli tore vaadata. Nick Cave jättis endast põneva ja ladusa inimese mulje. Huumorist ei tule puudust. Filmi naelaks on aga raudselt "Jubilee Streeti" live-esitus - see oli lihtsalt lummav ja võimas ning ülihästi monteeritud. Need olid kõige nauditavamad 5 minutit, mida ma see aasta kinos olen kogenud. 8/10
-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Seekord sai PÖFFil vaadatud 11 linateost. See oli muidu 8 aasta järjest, kui olen PÖFFil üle 10 filmi vaadanud. Jäin oma valiku üldjoontes rahule. Ühegi halva linateose otsa ei sattunud. Keskmiseks hindeks tuli "7,23", mis on ju OK. Siiski oleks tahtnud näha rohkem tõliselt tugevaid ja jalustrabavaid filme. Tõenäoliselt oleks näinudki, kui poleks välistanud nii kui nii hiljem kinno tulevad filmid, mille seas leidub kindlasti nii mõnigi tõeline pärl ("Whiplash", "Birdman", "Mommy", "Force majeure"). Kahju, et Roy Anderssoni "Tuvi" peab nii kaua ootama, mis hetkeseisuga linastub alles aprillis. Mõned filmid on juba praeguseks linastunud ka. Näiteks "Boyhood" meeldis väga, aga sellest kirjutan teinekord. Lõpetuseks traditsiooniline parimate PÖFFil vaadatud filmide top 5.

1. Elevandi laul ("Elephant Song")
2. Tähed õlgadel ("Starred Up")
3. 20 000 päeva Maal ("20,000 Days on Earth")
4. Kolgata ("Calvary")
5. Vaenlane ("Enemy")