November kinos

November oli tihe kuu, kokku sai kinos käidud 13 korda. Neist 11 leidsid aset PÖFFi raames, sellest võib lugeda siit ja siit. Seega teen praeguses kirjutises juttu ülejäänud 2 filmist.

• Interstellar ("Tähtedevaheline") - 6/10
  Christopher Nolan on teinud äärmiselt pretensioonika suurfilmi. Film on oma ambitsioonikate teemadega pigem liiga laialivalguv ja ei jäta terviku muljet. Palju suuri teemasid, aga põhjalikuks ei minda ja vastuseid antakse vähe. Minu jaoks oli loogika puudulikus ja vastuolulisus liiga suur, et film oleks vähegi sügavalt mõjunud. Ajaga mängimisega mindi selgelt liiale. Tegu on pigem kiiresti ununeva teosega. Minu arust läks lõpp eriti jaburaks ja jättis kogu asjast ennemini naeruväärse mulje. Selge see, et tegemist on ulmežanriga, aga oleks tahtnud ikkagi rohkem ratsionaalsust. Suurt kasu ei olnud ka viidetega Kubricku unustamatule ulmeklassikule "2001: A Space Odyssey". Samas film näeb hea välja. Visuaaliga on kõvasti vaeva nähtud ja tulemus on igati vaatemänguline. Spektaakel on võimas ja tehnilise külje pealt ei ole millegi üle nuriseda. Film on iseenest hästi lavastatud, Nolan on ikkagi oma ala täielik tipp. Kindlasti tuleks esile tõsta McConaughey sooritust - mees tõestas taas, et ta on üks kuradi kõva näitleja. Üldkokkuvõttes ei pea ma "Interstellarit" halvaks linateoseks, lihtsalt sisu oleks võinud tugevam olla. See-eest on päris paljud nimetanud filmi aasta parimaks. Kahtlemata on tegu igatekanti tähelepanuväärse filmiga ja soovitan seda kindlasti kinos vaadata.
• The Trip to Italy ("Reis Itaaliasse") - 7/10
  Hea meelelahutuslik komöödia. Steve Coogan ja Rob Brydon tõestavad, et on üleprahi kooomikud. Filmi läbib nõtke ja vürtsikas huumor. Naljad on enamjaolt intelligentsed, kuid sekka satub ka mõni ropp ja natuke barbaarne. Üksteise ületrumpamist kuulsate näitlejate imiteerimises oli lõbus vaadata. Filmis on häid viiteid kuulsatele filmidele. Eriti melldis "The Godfatheri" paroodiastseen. Boonusena on taustaks kena Itaalia maastik.

Veelkord PÖFFist

PÖFF lõppes 6 päeva tagasi ja nüüd on viimane aeg teha kokkuvõte. Kõigepealt 5 filmist, millest pole veel kirjutanud pärast vahekokkuvõtet.

Kolgata ("Calvary", Iirimaa)
Igati tugev draama, hästi kirjutatud ja lavastatud. Dialoog on ühtviisi vaimukas ja teravmeelne. Filmis on hästi põimunud omavahel traagika ja huumor. Filmi hing ja süda on aga suurepärane Brendan Gleeson, kes teeb selle aasta ühe tugevaima rollisoorituse. Kuid on ka palju värvikad kõrvaltegelasi, keda mängivad kõrgeklassilised näitlejad (Chris O'Dowd, Dylan Moran jne). 7,5/10

Põrgu ("Inferno", Sloveenia)
Karm draama suurtesse raskustesse sattunud perekonnast. Vanemad võitlevad ellujäämise nimel kõvasti. Toimub šokeerivaid sündmusi. Seksi ja vägivalda leidub ka. Ei olnud just kõige paremini tehtud, pigem keskpärane. 6/10

Elevandi laul ("Elephant Song", Kanada)
Tänavuse PÖFFi lemmik. Xavier Dolan (see sama mees, kes lavastas "Mommy") täielikult varastas filmi, tehes viimase aja ühe meeldejäävaima rollisoorituse. Tema mängitud vaimuhaigla patsient Michael on äärmiselt huvitav tegelaskuju. Michaeli kavaldav psühholoogiline mäng teda küsitlema tulnud haigla direktoriga paelus väga. Tema taibukas manipuleerimine haritud direktoriga teeb linateosest suurepärase psühholoogiline trilleri. Peategelase oskuslik allegooriatega mängimine lisab kaasahaaravust ja pinget. Jutu käigus vahel välja pursatud valus tõde pani Michaelile väga kaasa elama. Äärmiselt peenelt ja veenvalt esitatud roll Xavier Dolani poolt. Michaeli saatus ja olukord läks väga hinge. Minu jaoks üks parimaid 2014. aasta filme, kusjuures kriitikutelt pole film suuri kiidusõnu teeninud ja üleüldse on vähe tähelepanu pälvinud (6. detsembri seisuga vaid 89 hindajat IMDb's). 9/10
Hõim ("The Tribe", Ukraina)
Pole kunagi varem vaadanud sellist filmi, kus puudub rääkimine ja muusika, on vaid viipekeel ja taustaheli. Viipekeelt ma ei jaga üldse ja subtiitreid ka polnud. Seega pidin hakkama saama vaid visuaalkeelega ja sain pihta küll. Tegelased - kurttummad noored - on julmad ja brutaalsed. Tegeldakakse varastamise, peksmise ja prostitutsiooniga. Väga julge, mõjuv ja tähelepanuväärne teos. Paneb mõtlema selle üle, et riik peaks noortega rohkem tegelama. "Hõim" näitab, kui tähtis on filmikeel eraldi võetud tegurina. Tõeliselt jõhker ja võimas film. 6,5/10

20 000 päeva Maal ("20,000 Days on Earth", Suurbritannia)
Film on pooleldi dokk ja pooleldi lavastatud. Ses suhtes ei ole tegu klassikalise eluloodokumentaaliga muusikust. Üheks huvitavamaks osaks filmis on Nick Cave'i loomeprotsessi köögipoole näitamine. Vahepeal läheb muusika tegemine lihtsalt lahedaks jämmimiseks, mida oli tore vaadata. Nick Cave jättis endast põneva ja ladusa inimese mulje. Huumorist ei tule puudust. Filmi naelaks on aga raudselt "Jubilee Streeti" live-esitus - see oli lihtsalt lummav ja võimas ning ülihästi monteeritud. Need olid kõige nauditavamad 5 minutit, mida ma see aasta kinos olen kogenud. 8/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Seekord sai PÖFFil vaadatud 11 linateost. See oli muidu 8 aasta järjest, kui olen PÖFFil üle 10 filmi vaadanud. Jäin oma valiku üldjoontes rahule. Ühegi halva linateose otsa ei sattunud. Keskmiseks hindeks tuli "7,23", mis on ju OK. Siiski oleks tahtnud näha rohkem tõliselt tugevaid ja jalustrabavaid filme. Tõenäoliselt oleks näinudki, kui poleks välistanud nii kui nii hiljem kinno tulevad filmid, mille seas leidub kindlasti nii mõnigi tõeline pärl ("Whiplash", "Birdman", "Mommy", "Force majeure"). Kahju, et Roy Anderssoni "Tuvi" peab nii kaua ootama, mis hetkeseisuga linastub alles aprillis. Mõned filmid on juba praeguseks linastunud ka. Näiteks "Boyhood" meeldis väga, aga sellest kirjutan teinekord. Lõpetuseks traditsiooniline parimate PÖFFil vaadatud filmide top 5.

1. Elevandi laul ("Elephant Song")
2. Tähed õlgadel ("Starred Up")
3. 20 000 päeva Maal ("20,000 Days on Earth")
4. Kolgata ("Calvary")
5. Vaenlane ("Enemy")

PÖFF juba poole peal!

Nüüd, kui 18. Pimedate Ööde Filmifestival on poole peal, oleks õige aeg rääkida oma filmimuljetest. Valiku tegemisel otsustasin välja jätta need filmid, mis nii kui nii jõuavad varsti kinno. Tegelikult juba kahetsen, et Roy Anderssoni uusimale tükile "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle" piletit ei ostnud. Väga suur huvi on mul ka varsti kinno jõudvate filmide "Vääramatu jõud" ("Force Majeure"), "Öö kutse" ("Nightcrawler"), "Whiplash" ja Iñárritu "Lindmees" ("Birdman") vastu. "Poisipõli" ("Boyhood") juba jookseb ja selle vaatan tõenäoliselt juba PÖFFi ajal ära. Nüüd siis esimesest 6 nähtud linateosest.

Põhjamaade Pariis ("Paris of the North", Island)
Parasjagu muhe ja tore komöödia (isegi pooleldi draama) tagasihoidlikust ja kinnisest põhjamaa mehest. Film on samas realistlik ja aus. Taustaks karge ja ilus Islandi loodus. Hea kerge vaatamine. 7/10

Fööniks ("Phoenix", Saksamaa)
Keskpärane draama Teise maailmasõja tagajärgedest, keskendudes põhiliselt ühe naise saatusele. Lugu on lihtne, aga ei olnud piisavalt veenev. 6/10

Vaenlane ("Enemy", Kanada)
Ehtne mindfuck linateos, atmosfäär on olukorda toetavalt sünge. Põhiküsimus seisneb selles, kas peategelasel on teisik või on tegu fantaasiaga. Mina mõtestasin asja lahti nii, et mees vaevab identiteedikriisi käes. Müstiline linateos, kus otsad jäetakse lahtiseks ja tõlgendamisruumi on oi kui palju. 7,5/10

Ümbersõit ("Bypass", Suurbritannia)
Igati eluline draama. Lugu noormehest, kes on sattunud raskesse olukorda - raha vähe ja tarvis ka õde vaja üleval pidada, tervis jupsib, tüdruksõber ootab last. Tekib küsimus, kas ta suudab olla piisavalt vastutustundlik. Peategelasel on raskusi oma koha leidmisega ühiskonnas. Ega kuritegevusmaailmast abi otsimine olukorda kegemaks tee. Film on raskemeelne, kuid leidub põnevaid momente ja pinget. Mulle üldiselt istuvad sellised karmi realismi käsitlevad draamad. Korralik film, päris vaimustuses siiski pole. 7/10

Tähed õlgadel ("Starred Up", Suurbritannia)
Väga korralik vangladraama. Parajalt brutaalne. Filmis on päris palju verd ja vägivalda. Noort jõhkardit mängiv Jack O'Connell on äärmiselt veenev, tõeliselt tugev rollisooritus. Film paneb arutlema selle üle, kas vanglas on võimalik "paraneda" kuritegevuskalduvustest. 8/10

Itsi Bitsi (Taani)
Lustlik film hipidest 60-ndate Taanis. Lillelastele omaselt tarvitakse palju narkootikume, seksitakse ohtralt ning samas üritatakse maailma muuta. Tegelased on vabameelsed, kuid tekib konflikt, kui vaja vastutust üles näidata. Filmis on kasutatud head 60-ndate muusikat. Lahe film, natuke ka mõtlemapanev. 7/10

Oktoober kinos

Oktoober hiilgas kvaniteediga - koguni 10 linateost jõudsin ära vaadata, mis on selle aasta rekord. Hämmastavalt palju uusi Eesti mängufilme linastus lühikese aja jooksul ja kõik need 3 kuulusid ka minu kavasse. Polanski retrospektiivist valisin 2 linateost. David Fincheri ja Woody Alleni uusi meistriteoseid sai ka vaadatud ja ei pidanud pettuma! Lisaks oli üks omapärane ulmekas, üks actionit täis sõjafilm ning heatasemeline Euroopa film Juliette Binoche'ga peaosas.

• Ma ei tule tagasi - 6/10
  Ilmar Raag tahtis teha äärmiselt realistlikku filmi, kuid tulemus on pigem ebausutav. Kahe tüdruku vaheline suhe ei olnud hästi välja mängitud. Kuidagi sihitu tundus nende rännak, kuigi sihtkoht oli välja mõeldud. Film on iseenesest väga inimlik ja on hingeminevaid kohti. Hea, et vähemalt polnud igavat lõpplahendust. Lõpu pööre oli hästi tehtud, hea üllatusefekt. Üldkokkuvõttes täiesti vaadatav draama. Raagi eelmine film "Kertu" oli aga parem ja terviklikum.
• Maastik mitme kuuga - 5,5/10
  Kummaline film keskea kriisist. Vaatajale jutustatakse lugu ühe mehe allakäigust, mis on viimas teda hullumeelsuse seisundisse. Peategelane on rahulolematu mees, kelle tunded on sisuliselt kadunud ja ta ei huvit enam millestki. Üks peategelase armukestest küsib väga tabavalt, et kas mees üldse millestki vaimustub ja kas tema jaoks on midagi päris. Minu jaoks oli see Jaan Toomiku esimene täispikk mängufilm liiga filosoofiline ja oma kujundlikkuses liiga segane ning ei kõnetanud mind suurt. Eks Toomik tegigi pigem kunsti kui filmi. Mulle meeldis filmi puhul kõige rohkem reaalsuse ja kujutluse vaheline mäng. On põnevaid kaadrilahendusi. Toomik kasutas väga palju absurdi ning kohtati kukkus see päris lahedalt ja põnevalt välja. Omamoodi kunstifilm.
• Gone Girl ("Kadunud") - 9/10
  Kuradi hea põnevik. Fincher ikka oskab. Müsteerium on igati kaasahaarav ja parajalt mõtlemapanev. Hea näide, et ei ole vaja mingit tobedat actionit, et film oleks põnev. Mainstreami kohta küllaltki julge ning samas Fincheri kohta ülatavalt huumorirohke linateos. Rosamund Pike teeb ülihea rollisoorituse. Lõpp oli väga hästi lahendatud. Hetkeseisuga 2014. aasta lemmik. "Gone Girl" on puhas kvaliteet iga külje pealt.
• The Pianist ("Pianist") - 9/10
  Võimalik, et parim Polanski film. Asjatundlikult näidatakse meile Teise maailmasõja ajal natside korda saadetud õudusi. Seejuures ei olda liiga moraalitsev või pealetükkiv. "The Pianist" ei ole siiski tüüpiline holokaustiteemaline linateos. Eelkõige on see ühe mehe lugu ellujäämisest. Mehe võitlust mitte muutuda hullumeelseks keset ümber toimuvat hullust on nii peenetundeliselt kujutatud. Adrien Brody võitis oscari igati õigustatult. Film on suurepäraselt lavastatud ja igati õige tonaalsusega. Ilus klaverimäng on boonuseks.
• Rosemary's Baby ("Rosemary laps") - 7/10
  Seda 1968. aastal linastunud Polanski teost võib pidada läbi aegade üheks legendaarsemaks ja paljude arvates ka üheks parimaid õudusfilmiks. Polanski on osavalt mänginud hirmutundega. Puhas klassika, mis siin ikka pikalt rääkida.
• Kirsitubakas - 7,5/10
  Tore Eesti filmike. Parajalt muhe ja habras. Naiivne, aga mitte häirivalt. Lihstasti jälgitav lugu 17-aastase neiu esimesest armastusest. Noor neiu ihkas lihtsalt romantikat. Film jättis täitsa elusa mulje, ei olnud liiga etteaimatav. Hea töö, Maimikud!
• Under the Skin ("Naha all") - 6/10
  Kentsakas ja abstraktne ulmefilm. Film näeb iseenest kena välja. Scarlett Johansson on tubli, näeb väga šikk välja. Teda tuleks kiita puhtalt sellise riskantse rolli valiku poolest (alastiolek, vähetuntud lavastaja). Mulle tihti meeldivad sellised kummalised filmid, kuid antud teose puhul ei suutnud ma endale selgeks teha asja iva. Aga ei, see film pakkus vähemalt head vaheldust.
• Fury ("Raev") - 7/10
  Täitsa korralik actionpõnevik. Hea meelelahutus. Klišeelikkus käib asja juurde ja seekord see suurt ei häirinudki. Pitt, LaBeouf, Lerman ja teised peaosalised teevad head tööd.
• Clouds of Sils Maria ("Sils Maria pilved") - 7,5/10
  Intelligentne dialoogikeskne draama. Igati realistlik vaade kuulsa näitleja ühele eluperioodile, kus ta valmistub temas palju emotsioone esile kutsuvaks rolliks. Juliette Binoche näitab taas tipptaset.
• Magic in the Moonlight ("Maagia kuuvalgel") - 8,5/10
  Vanameister Woody Allen on viimasel ajal väga heas vormis olnud. Tema hea ja vaimukas dialoog on filmi üks suurimaid trumpe. Soe ja mitte labane huumor on väga hästi kirjutatud. Sain ikka väga palju naerda ja muiata. Tegemist on muidu väga kerge filmiga, kuid vahel on ka selliseid vaja. Aasta muhedamaid filme. Aitäh sulle, Woody!

September kinos

Septembris sai kinos vaadatud 5 filmi. Seekord oli Euroopa kino ülekaalus. Väga kena üllatuse pakkusid itaallased (Paolo Virzi "Inimkapital").

• Amour fou ("Sõge armastus") - 8/10
  Mulle meeldib Jessica Hausneri stiil (ütlen seda 2 filmi põhjal). Tema eelmine film "Lourdes" oli tõeliselt võrratu, andes tugeva esteetilise elamuse. "Sõge armastus" on mitmel moel sarnane tolle teosega. Ka siin on rohkesti staatilisi kaadreid, lugu kulgeb rahuliku tempoga ning peategelaseks on noor (napilt alla 30?) naisterahvas. Antud filmis on vaatluse all 19. sajandi alguse Saksa aadlike argielu. Peategelane ei leia tahtejõudu eneseteostuseks ja elab igavat elu. Mis teha, kui sulle ei paku siin maailmas suurt midagi huvi ja sa oled kõigest tüdinenud? Nii tulevad mängu eksistentsiaalsuse probleem. Tekib olukord, kus surm tundub põnevam kui elunatuke. Hästi lavastatud film, sobib pigem väiksemale ringkonnale. Mulle aga istus see imelik film.
• The Two Faces of January ("Jaanuari kaks palet") - 7/10
  Normaalne thriller. Pakkus head meelelahutust, kuid millegi väga erilisega meelde ei jäänud. Viggo Mortensen on hea nagu alati.
• Tracks ("Jäljed") - 6/10
  Ootasin vähe paeluvamat linateost (igav siiski ei hakanud). Peategelase suurest katsumusest ja üksildusest ei saanud päris õiget pilti. Filmis oli ta enamus ajast ikkagi inimes(t)ega koos. Visuaal on kena, kuid ei midagi vapustavat. Muusika ei istunud mulle niivõrd. Sain küll filmi poeetilisusele pihta, aga paraku ei läinud hinge. Keskpärane film, mitte halb. Mia Wasikowska tõestas, et on hea näitlejanna.
• Il capitale umano ("Inimkapital") - 9/10
  Täiesti minu maitse järgi draama. Film on väga hästi jutustatud ja igati korralikult üles filmitud. Küllaltki lihtasti jälgitav teos, realistlik ja põnev. Visatakse pilguheit kapitalismi, kui isiklikule kasule suunatud süsteemi. Kuidas selles mõõta inimese väärtust? Suurepäraste näitlejatöödega kvaliteetdraama. Üks parimaid 2013. aasta filme, mida seni näinud.
• Ida - 7,5/10
  Esteetiline road movie 60ndate Poolast. Filmi üheks tulipunktiks on religioosse ja ilmaliku maailmavaate põrkumine. Kahe täiesti vastandliku tegelase vaheline suhe on huvitavalt ja intelligentselt välja mängitud. Äärmiselt kena pildikeelega noobel väärtfilm.

August kinos

Augustis juhtus nii, et jõudsin kinno vaid 2 korral, seejuures ühel juhul oli tegu kordusvaatamisega. Nõrk kuu. Shame on me!

• Lucy - 3/10
  Lootsin, et Luc Besson on hakkama saanud millegi enama kui lihtsalt tavalise märuliga. Poole filmi peal ei olnud midagi hullu - olid omad head põnevad kohad ja ootusärevus säilis, et mis juhtub edasi protsendi suurenedes. Aga kuskil poole peal hakkkas asi aina totramaks minema. Lõpupalagan oli nii halb, et rõve kohe. Ei käi suurt mainstreami vaatamas, seega kahju, et see valik läks aia taha. Loll film.
• Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu") - 8/10
  Poleks iial uskunud, et vampiirifilm võib mulle niivõrd meeldida. Augustis käisin koguni 2. korda seda headust vaatamas. Väga eriilmeline linateos hea muusika ja kena visuaaliga. Jarmusch ikka oskab! Loe veel siit.

Juuli kinos

Juulis sai kinos 3 korda käidud. Head filmid olid, intrigeerivad ja hästi tehtud.

• Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu") - 8/10
  Omapärane vampiirifilm Jim Jarmuschilt. Erinevalt "Videviku" jurast, on tegu pigem esteetilise ja intelligentse teosega. Peategelased on targad ja kultuurist huvituvad. Nad suhtuvad inimestesse teatud määral üleolevalt. Jarmusch tahab sellega kuvada vaatajale oma raskemeelse rakursi inimolenditest. See on tema sotsiaalne kriitika, aga tehtud rohkem ümber nurga ja omamoodi lahedalt. Filmi tuleks suhtuda ikkagi huumoriga. Tegu ongi ju pooleldi komöödiaga, peaks olema kerge vaatamine. Atmosfäär on parajalt müstiline ja ligitõmbav. Soundtrack on põnev. Igati hästi tehtud film.
• Welcome to New York - 7,5/10
  Kena, et ka meie kinodesse jõudis see Abel Ferrara sensatsiooniline linateos seksisõltlasest. Kes veel ei tea, siis ainet on saadud Rahvusvahelise Valuutafondi endise juhi Dominique Strauss-Kahni skandaalsest juhtumist. Paljast ihu ja seksi leidub siin suhteliselt palju (mittepornofilmi kohta), võibolla isegi liialt. Abel Ferrara eesmärgiks on olnud kuvada meile pilt ühest koletisest, kes kõigesse muusse peale seksi suhtub loiduse ja ükskõiksusega. Peategelane ongi lihtsalt antikangelane, kelle häid omadusi vaatajale ei näidata. Sääraseid maniakke figureerib paraku meie hulgas küll. Vastumeelse reaktsiooni tekitamisega peategelase suhtes on Ferrara väga hästi hakkama saanud. Kõvasti on abi ka Gérard Depardieu suurepärasest näitlejameisterlikkusest. Filmi parimaks osaks pean aga intensiivseid ja pingelisi dialooge peategelase ja tema naise vahel. Minu arust hea film.
• La Vénus à la fourrure ("Venus karusnahas") - 9/10
  Väga vinge linateos Polanskilt! Tegelasi on ainult 2 ja kõik toimub ühes ruumis ehk film on minimalistlik, kuid tuline dialoog ja suurepärane näitlejamäng (au ja kiitus Seigner'le ja Amalric'le) on vaatamist väärt. "La Vénus à la fourrure" on äärmiselt dialoogitihe (nagu Polanski eelmine film "Carnage'ki") pakkudes oma mitmekihilisuse ja mõistuslikkusega huvitava elamuse. Mind imponeeris väga mäng reaalsuse ja teatraalsuse vahel. Piir tõelisuse ja mängu (näidendi esitamise) vahel hägustub täielikult. Film tegeleb võimu küsimusega ja masohismiga. Mees tahab olla naise ori, aga samas ei tahab ka ise olukorda kontrollida. Mehe ja naise vahel tekib omamooodi põnev ja vastuoluline suhe. Paljud väidavad, et tegu on liiga teatrietendusega, mitte filmiga. Vaidleks natuke vastu, sest teatris ei saa sellist visuaalset elamust ja ei saa näha niivõrd suuri plaane näitlejatest, nende näoilmetest. Lõpp eriti ägedalt lahendatud visuaalse külje pealt (kasutades ära filmi eelised teatri ees) ja sellest saab naudingu vaid kinos. Tulemus on filmilik. "Venus karusnahas" on üldjoontes pigem lahe ja lõbus tükk, kus Polanski on vinti täiega peale keeranud.

Juuni kinos

Seekord tuleb juttu vaid 2 filmist. Suvel on lihtsalt niivõrd palju muud teha ja filmide valik pole ka minu maitse jaoks just kõige parem.

• Repulsion ("Jälestus") - 7/10
  Lõpuks nägin ära Roman Polanski 1965. aasta kultusliku psühholoogilise õuduspõneviku. Hästi ja kunstiliselt on kujutatud ühe kena naisterahva (Catherine Deneuve) hullumeelsuse süüvimist. Toimub vaimne mandumine, mis viib õudsate tagajärgedeni. Oskuslikult on kastutatud ähvardavaid lähiplaane ja helisid. Huvitavalt ja mõjusalt on etendatud peategelase hirmu- ja jälestustunnet seksuaalsusest tema fantaasiates ja unenägudes. Õudustundele aitab kenasti kaasa klaustrofoobiline õhustik korteris. Catherine Deneuve on väga veenev oma raskes rollis.
• Deux jours, une nui ("Kaks päeva, üks öö") - 7,5/10
  Realistlik ja asjakohane draama. Inimesed seatakse dilemma ette, kas saavad raha või aitavad ühel naisterahval töö säilitada. Mängu tulevad moraaliküsimused. Peategelasele (Marion Cotillard, kes tõestas taas oma tipptaset) pole raske kaasa elada. Tema raske olukord ja nii öelda ellujäämisvõitlus läks mulle korda küll. Igati hea draama. Jäin rahule, kuid üllatusmoment jäi puudu. Kirss jäi tordile panemata. Ilus film hoolimisest.

Mai kinos

Mai tulemuseks oli vaid 3 filmi.

• Il était une forêt ("Oli kord üks mets") - 7/10
  Hea dokumentaal. Räägitakse vihmametsa erinevatest elutsüklitest koos seal leiduvate olendite ja taimedega. Tekst on suhteliselt informatiivne ja pole keeruline. Sobib vaatamiseks kogu perele. Pigem on tegu ikkagi populaarteadusliku teosega. Vaatemäng on aga suursugune. Visuaalselt näeb asi välja tõesti efektne. Appi on võetud ka arvutianimatsioon, et paremini kujutada puude kasvamist ja muutumist. Tehniliselt poole pealt näidatakse kõrget taset. Loodetavasti aitab film natukenegi kaasa vihmametsadest hoolimisele.
• La vie d'Adèle - Chapitres 1 et 2 ("Adèle'i elu: 1. ja 2. peatükk") - 9/10
  Küll on kena, et lõpuks jõudis ka meil suurele ekraanile mulluse Cannes'i filmifestivali võiduteos. See film väärib tunnustust! "Adèle'i elu" on tugev intelligentne draama, kõrge kunstilise tasemega. Film paneb vaataja arutlema selle üle, kuidas suhtuda samasooliste armastusse. Meile räägitakse lugu noore neiu seksuaalsuse avastamise retkest ja täiskasvanuks formeerumisest. Põhirõhk on pandud peategelase lesbisuhte arenemisele. Kõik on äärmiselt realistlik ja avameelne. Väga palju on lähiplaane. Seksistseenid on äärmiselt julged, naturaalsed, põhjalikud ja üllatavalt pikad, kuid konteksti suhtes mitte ülepakutud. Noorte naiste voodielu on täis kirge ja armastus piiritu. Armastuse tuline lõõsk ei kesta tavaliselt igavesti ning siingi on valu ja kannatust (läägusest on asi kaugel). Väga huvitavalt on kujutatud kahe erineva naise (üks on ekstravert ja teine selgelt rohkem introvert) vahelist kirge. Adèle'i puhul võlus mind enim tema siirus. Linateosele lisab kindlasti kvaliteeti seal aset leidnud vahetud, intelligentsed ja filosoofilised vestlused kunsti ja üldse elu üle, seejuures ei aja filmitegijad taga mingit erilist pretensioonikust. Naistevahelisest armastusest ei ole kerge teha veel elulisemat ja mõjuvamat filmi kui "Adèle'i elu".
• Godzilla - 3/10
  Paras pettumus. Tegelt ei oodanud filmilt suurt midagi, kuid nii halba tulemust ei osanud küll ette näha. Sisu oli alla igasugust arvestust. Totter monstrumite vaheline võitlus ei köitnud vähimalgi määral. Peategelase ja tema perega seonduv klišeelikkus häiris ning draama tekitamine töötas hoopis vastukarva. Ford Brody oli väga igav tegelane. Paljud filmisõbrad, kelle arvamust ma austan, on aga "Godzillat" kiitnud, nii et ma ei tea, mis mul viga on. Subjektiivne värk.

Aprill kinos

Nagu viimasel ajal tavaks saanud, jäi ka seekord eelneva kuu kokkuvõtte tegemine pika peale, aga siin see on! Aprillis käisin kinos 6 filmi vaatamas ja nendestki 2 olid kordused.

• The Grand Budapest Hotel ("Grand Budapest Hotell") - 9/10
  Ma pole Wes Andersoni fänn (näiteks "The Darjeeling Limited" ja "Fantastic Mr. Fox" ei läinud üldse peale), aga see film meeldis väga. Äärmiselt stiilselt ja maitsekalt värvikirevalt kujundatud. Nautisin filmi läbivat mõnusat sooja huumorit. Üks muhedamaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Lavastus on üleprahi - kõik on nii hästi paigas ja hoolikalt lihvitud. Näitlejatööd on äärmiselt head. Kõige rohkem hiilgab Ralph Fiennes, kes võiks isegi tihedamini komöödiat teha. Lisaks on palju lahedaid minirolle. "The Grand Budapest Hotel" on nüüdsest selgelt minu lemmik Wes Andersoni teos.
• The Immigrant ("Immigrant") - 6,5/10
  Lavastaja James Gray eelmine film "Two Lovers", kus mängis ka Joaquin Phoenix, on palju parem. Mulle peaks taolised ellujäämisvõitlusel põhinevad linateosed meele järgi olema, aga "Immigrant" ei olnud nii väga paeluv. Sisu oli sellise tõsise draama kohta natuke liiga lihtne ja läbinähtav. Ütleme, et keskpärase sisuga teos. Muidu kenasti üles võetud film. Ajastutruudusega on vaeva nähtud. Joaquin Phoenix tegi taaskord väga kena rollisoorituse - kuradi kõva näitleja ikka! Küll on hea, et "I'm Still Here" oli lihtsalt üks vemp.
• Risttuules - 9/10
  Käisin 2. korda seda võrratut uue filmikeelega tähelepanuväärset Eesti linateost vaatamas. Loe mu arvamust siit.
• Noah ("Noa laev") - 4/10
  See film on lihtsalt totter. Tõsised kohad on pigem naeruväärsed. Kahju, et Aronofsky (üks mu lemmiklavastajaid) hakkas tegelema sellise projektiga. Milline ande raiskamine! Eks tulemust mõjutas ka mingil määral suurstuudio, kuigi väidetavalt on tegu autorifilmiga. "Noah" valmistas nii suure pettumuse, et ei tahakski hetkel midagi head filmi kohta öelda.
• The Double ("Teisik") - 10/10
  Väga ägeda visuaaliga ja põneva stilistikaga teos. Tegu siis minu suurima lemmikuga eelmisel aastal kinos nähtud filmide hulgast. Esimest korda nägin seda mullusel PÖFFil. Mul oligi suur kange asi veel kinos üle kaeda. Suured tänud Artisele, et võtsid linateose oma kavva! Pärast PÖFFi kirjutasin nii.
• Walesa. Czlowiek z nadziei ("Wałęsa. Rahva lootus") - 7/10
  Huvitav film töölisklassi vastupanu liikumise juhist, kelle tähtsust lähiajaloos on raske ülehinnata. Antakse hea ülevaade sellest, kuidas ühes lihtsast elektrikust sai lihtrahva liider ja suur riigimees. Poola filmi suurkuju Andrzej Wajda on endiselt heas vormis. Peaosaline Robert Więckiewicz (üllatav sarnasus Walesa endaga!) on suurepärane.

Märts kinos

Märtsis õnnestus kinos näha 7 linateost, millest 1 oli küll kordus ("August: Osage County"). Teiste seas kuulus valikusse ka Eesti, Rootsi ja Hollandi film.

• Philomena - 8/10
  Väga kvaliteetne film Stephen Frearsilt. Parajalt muhe ning samas tõsine ja imposantne. Täitsa asine film tegelikult, ei muututa liialt naiivseks ja vaatajat ei peeta rumalaks. "Philomena" on palju huvitavam kui Frearsi üks tuntumaid linateoseid "The Queen". Judi Dench teeb taaskord väga hea rollisoorituse (see pole muidugi mingi üllatus) ja Coogan'gi ei ole üldse halb. Päris hää draama.
• Monica Z ("Valss Monicale") - 7/10
  Tavaline eluloodraama ühest Rootsi lauljast. Peategelane peab ületama raskusi nii laulja kui ka oma elu teel. Tõusud ja mõõnad - nii nagu need eluloodraamad tihtilugu kipuvad olema. Mingit väga erilist elamust ses suhtes ei pakkunud. On häid muusikalisi numbreid, kõlavad jazzirütmid. Peaosatäitja Edda Magnason teeb särava esituse. Normaalne film.
• Her ("Temake") - 7,5/10
  Isevärki ulmeline armastuslugu. Film on sisukas ja pigem intelligentne. Linateos heidab kriitilise noodi inimkontakti (näost näkku) vähesuse ja liialt tehnikast sõltuvusse sattumise üle ühiskonnas. Hästi esitatud (lähi)tulevikupilt. Tegelikult ei tundunudki nagu vaataks nii väga ulmet, vaid selline aeg on pea et käes. Joaquin Phoenix sai tundelise üksiku mehe kehastamisega väga veenvalt hakkama. Au talle!
• Borgman - 7/10
  Film on äärmiselt absurdne ja ootamatu. Heal järjel oleva pealtnäha normaalse perekonna tasakaal lõhutakse ära. Tekib palju arusaamatusi ja õhku jäi mitmeid küsimusi, aga selline absurdsus oligi taotuslik. Filmitegijad on otsustanud seletusi mitte anda, vaid lasta vaatajal ise ajusid ragistada. Väga oskuslikult on loodud pinev ja kõledapoolne õhkkond. Huvitav linateos.
• August: Osage County ("Augustikuu") - 9/10
  Kuna 1. korral jättis see film ja Meryl Streepi osatäitmine mulle päris võimsa mulje, tahtsin veel 2. korda asja üle vaadata. Kirjutasin filmist veebruari kokkuvõttes.
• Saving Mr. Banks ("Hr. Banksi päästmine") - 6/10
  Nagu arvata võis, on tegu disneylikult maguslääge linateosega, kuid kõige hullem ka ei olnud. Iseenesest täitsa tore filmike. Tom Hanks ja Emma Thompson esinevad oma tuntud heal tasemel. Enda jaoks oli kõige lemmikum Paul Giamatti (jube lahe näitleja) mängitud sooja südamega muhe tüüp.
• Risttuules - 9/10
  Võrratu, ilus, südantliigutav, esteetiline. Olen täiesti lummatud. Uut moodi filmikeel (tableau vivant) pakkus huvitava elamuse. See kõik on põnev ja hurmav vaatemäng. Asi näeb tõesti kena välja. Ei pea suhtuma sellesse niivõrd kui järjekordsesse filmi kannatamisest või siis täpsemalt küüditamisest, vaid võtke seda pigem kui kunstiteost! Film on küll sentimentaalne, kuid õnneks ei muutu häirivalt depresiivseks. Jutustamisstiil on parajalt tundesügav. Kui midagi siin esimese hooga natukenegi kritiseerida, siis muusika oleks võinud ehk olla kohati jõulisem ja ka meloodilisem. Igatahes kiidan mina heaks Martti Helde ambitsioonikuse teha uues vormistiilis film!

Veebruar kinos

Veebruaris jõudsin suurelt ekraanilt vaadata 7 linateost. Valiku hulka sattusid oscarite jagamisel olulist rolli mänginud filmid, paar klassikut (1969. ja 1970. aastast), 1 Iisraeli tükk ja Trier.

• Dallas Buyers Club ("Elujanu") - 8/10
  Küll on sellel aastal parima filmi oscari nominatsioonide seas palju häid filme, kaasa arvatud antud raskest haigusest ja sellega võitlemisest rääkiv linateos. Filmis antakse põgus, kuid huvitav ülevaade ravimitööstuse kulissidetagusest USA-s 1980-ndatel. Matthew McConaughey teeb elu rolli ja on teeninud selle eest ka väärilisi auhindu. Peategelase juures meeldis see, et ta ei visanud püssi põõsasse, kui oli saanud halvad uudised. Tema elujanu oli inspireeriv. Väga põnev karakter. Kuid filmi parima rollisoorituse teeb minu arust Jared Leto, keda kiitmast ma ei väsi. Leto ja McConaughey vaheline relatsioon toimis väga hästi. "Dallas Buyers Club" on hästi tehtud väärt draama, mille naelaks on 2 silmapaistvat rollisooritust (olen päri oscarivõitudega).
• The Wolf of Wall Street ("Wall Streeti hunt") - 6,5/10
  Tore film ahnusest ja rahahullusest. Leo tegi ülihea osatäitmise. Film on lõbus ja meelt lahutav. Kuulun nende paljude sekka, kes pidasid filmi liiga pikaks. Naljad hakkasid korduma, et ühel hetkel polnud enam nii naljakas. Stsenaarium ei olnud nii hea, kui ootasin. Liialt näidati glamuuritsemist ja lugu oleks võinud olla nüansirikkam. Kaugeltki mitte parim Scorsese käe all valminud linateos, aga käis kah. Pigem ikka hea film, teostus on ju tasemel. Ma vaatan, et enamus Eesti blogisid ja ka Filmiveebi kasutajaid on laulnud kiidulaulu, nii et seda linateost peab vaatama!
• Nymphomaniac: Volume II ("Nümfomaan II osa") - 6,5/10
  Koledam ja selgelt vähem humoorikam kui 1. osa. Ei olnud enam nii kerge vaatamine - see ei ole küll iseenesest miinus. Charlotte Gainsbourg'i piitsutatakse nii mis kole. Au Charlotte'le, et võtab nii julgeid ja raskeid rolle ning saab veel kenasti hakkama ka. "Nümfomaani" 2. osa räägibki rohkem peategelase (Joe) piinadest. Seksuaalsed eneseotsingud jätkuvad ka keskeas, kuid nüüd tuleb mängu masohhism. Filmi parimaks osaks pean Joe ja vanapoisi Seligmani vahelist üha enam vägikaikaveoks muutuvat intellektuaalset arutlust. Seejuures 1. osas pakkus Seligman vaid natuke muhelust, olles mõnes episoodis pigem võõrkehaks oma kommentaaridega. Lõpplahendus meeldis. Igatahes äge, et Trier võtab ette selliseid söakaid ja ekstraordinaarseid asju ette. Ootan huviga tema järgmist filmi, mis iganes see ka poleks.
• August: Osage County ("Augustikuu") - 9/10
  Kõrge kvaliteediga draama. Filmi tõmbenumbriks on suurepärane Meryl Streep (igati õigustatud oscari nominatsioon), kelle sapine ja terava sõnaga tegelaskuju tõi sisse palju intriigi, tänu millele oli film kaasahaarav. "Augustikuu" on täitsa minu teetass. Eriti haaras tegelaste vahel tekkinud pinget täis õhkkond, mille toimimisele aitasid kaasa väga heal tasemel näitlejatööd. Veelkord kiidaks Streepi, kelle rollisooritust oli tõesti nauding vaadata. Äärmiselt tiheda dialoogiga teos. Kohati on film väga vaimukas, aga rohkem siiski tõsimeelne.
• Big Bad Wolves ("Suured kurjad hundid") - 5/10
  Krimikomöödia, kus on palju vägivalda. Põnevikuna ei toiminud, kuna on liialt komöödia võtmes tehtud. Ei tekitanud erilisi emotsioone (siin ja seal ajas küll muigele). Ei pakkunud midagi uut või märkimisväärset. Keskpärane (kindlasti mitte halb) film, mida teist korda ei viitsiks enam vaadata. See-eest Tarantinole meeldis tohutult, nii et suva see minu arvamus.
• Five Easy Pieces ("Viis lihtat pala") - 7,5/10
  Film, mis tegi Jack Nicholsonist staari. Siin ta särab tõesti tugevalt ja oscari nominatsioon on täiesti asja eest teenitud. Tema mängitud Bobby on pigem antikangelane, aga mitte üdini halb. Oma konfliktsuse ja egoistlikku hoiakuga jätab ta mitte just meeldiva inimese mulje, kuid Nicholsoni hingestatud osatäitmine ja tegelase mõistmine (mees ihkas lihtsalt vabadust!) panid mind talle kaasa elama. Väga meeldejääva etteaste teeb ka Karen Black, kelle karakterroll on huvitav ja nõtkelt välja mängitud. Tipp-topp draama, mõjus igati ehtsana ja pakkus pigem muheda elamuse.
• Ma nuit chez Maud ("Minu öö Maudi juures") - 7/10
  See 1969. aasta film linastus Prantsuse kino uue laine teerajaja Éric Rohmer'i retrospektiivi raames (tänud Sõprusele!). Küllaltki proosaline teos, aga samas mitte lihtsalt mõistetav. Väga palju dialoogi. Räägitakse armastusest ja religioonist. Filmi maiuspalaks on peategelase, keda mängis suurepäraselt Jean-Louis Trintignant, ja Maud'i (Françoise Fabian) vaheline omanäoline flirt ja kummaline külgetõmme. Kena väike rahulik draama.

Jaanuar kinos

Aasta esimesel kuul vaatasin kinos 6 filmi, millest 1 oli kordus ("La grande bellezza"). Jaanuari peamisteks märgusõnadeks võiks olla "oscarid" ja "seks".

• Nymphomaniac ("Nümfomaan") - 8/10
  Jaanuaris sai vaadatud meil kaheks jaotatud filmi esimest osa. Jällegi on peategelaseks kannatav naine. Ta kannatab nümfomaanina ehk siis põhimõtteliselt hüperseksuaalsuse käes. Ütlen kohe ära, et tegu ei ole pornofilmiga (kõiksugune seksi kujutamine ei ole porno). Ennekõike on "Nymphomaniac" hästi lavastatud intellektuaalne draama. Trier justkui tõestab, et armastusel ja seksil on tihtilugu vähe ühist. Peategelane ise ka tõstab mässu armastuse vastu. Eesmärgiks on peaasjalikult lihtsalt rahulduse saamine vahendeid valimata. Seksuaalse iha kujutamisega on lavastaja kenasti toime tulnud. Et kirjeldada peategelase seksuaalseid eneseotsinguid, ei ole autor koomikaga kokku hoidnud. Trier on hakkama saanud üllatavalt vaimuka teosega. Eriti meeldis Uma Thurmani segment. Filmi peaks olema lihtne jälgida.
• La grande bellezza ("Kohutav ilu") - 9/10
  Käisin 2. korda vaatamas seda filmi, mis sai minu eelmise aasta kinos nähtud filmide edetabelis 6. koha. Loe ka siit.
• The Secret Life of Walter Mitty ("Walter Mitty salajane elu") - 6/10
  Tore fantaasiarikas komöödiake. Kohati liiga lapsemeelne ja klišeelik. Kenasti üles võetud, film näeb päris hea välja (Island on ilus). Laulu "Space Oddity" kasutamine on võrratult tehtud.
• 12 Years a Slave ("12 aastat orjana") - 9/10
  9 oscari nominent ja puha. Oscarid oscariteks, "12 Years a Slave" on lihtsalt väga hea draama. Kuigi filmi on selgelt lakeeritud ja mugandatud hollywoodlikumaks, kui muidu omanäoliselt Steve McQueenilt oleks oodanud, ei häirinud mind see. Ega iga väärt film ei pea olema hirmus kunstiline. Üldjoontes on tegu hariliku lihtsasisulise autobiograafilise linateosega, kuid mind tõmbas kaasa nii et vähe pole. Õnneks välditi pateetikat, mis aitas tõsiseltvõetavusele kaasa. Mind paelus enim peategelase muutumine ja orjuse justkui omaksvõtmine läbi kannatuste. Vabadustahte säilimine hoidis aga inriigi üleval. Ühe inimese saatuse muutumine on väga kenasti välja mängitud ja pakkus päris palju pinget. Samas lõpplahendus mingeid emotsioone esile ei kutsunud, kuna see oli liiga oodatud. "12 Years a Slave" on hästi lavastatud ja näideldud tõsielupõhine film orjusest, mis oma kvaliteetse teostusega pakkus väga korraliku filmielamuse.
• Irréversible ("Ümberpöördumatu") - 7,5/10
  Kuna mulle Gaspar Noé "Enter the Void" (2009) pööraselt meeldis, pakkudes siiani elu võimsaima kinoelamuse, olid ootused suured selle 2002. aastal linastunud kurikuulsa teose vastu (jah, see meistriteos oli mul veel nägemata). Film on jahmatamapanev ja üldse mitte kerge vaatamine. Elamus oli tugev, kuid suurde vaimustusse paraku ei sattunud. Tahaks jubedalt veel filmi 2. korda kinos vaadata. Olen kindel, et teisel korral meeldiks rohkem. Jällegi tegin selle vea, et liialt konsentreerusin sisule (mis ajas alguses ka segadusse), aga selle teose puhul on olulisem visuaal ja ekstravakantne teostus. Loo kronoloogiliselt tagurpidi jutustamine on iseenesest väga huvitav lüke. Filmi teeb eriliseks erakordne kaameratöö ja montaaž, mida peab igaüks ise nägema. Palju furoori tekitanud pikk vägistamisstseeen on šokeeriv ja jõhker. See brutaalsus on väga ehe ja näitab vägistamise vastikust. Mulle meeldivad sellised halasatamatud ja raputavad filmid (kui on hästi lavastatud).
• American Hustle ("Ameerika afäär") - 8/10
  Täitsa kobe linateos rikkuse tagaajamisest David O. Russelli poolt! Mõnus vaatamine. Mulle meeldivad 70-ndad ja juba selle retro pärast istub film mulle. Eriti imponeerib muusika. "American Hustle" on selline film, mis näeb iga külje pealt hea välja. Muusika, kostüümid, soengud, võtteplatside kujundus - kõik on nii õige ja loob mõnusa meeleolu. Näitlejaansamblit võib äärmiselt tugevaks pidada, kõik oscari nominatsioonid on õigustatud. Eriti kiidaks Bale'i ja Adamsit. Sisu oleks võinud ehk mõttetihedam olla. "American Hustle" on minu jaoks eelkõige suurepärane heatasemeline meelelahutus.

Aasta 2013 kinos, top 10

Blogipidamise ajal olen iga aasta algusosas möödunud aastast väikese kokkuvõtte teinud ja koostanud top 10 parimatest linateostest. Kokku sai 2013. aastal kinos vaadatud 66 täispikka filmi, mis on muide viimase 7 aasta nõrgim tulemus. Kinode jaotus kujunes selliseks:
Solaris Kino - 24 korda
Artis - 18
Coca-Cola Plaza - 13
Sõprus - 11.

Kui välja jätta kordused ning Jean-Luc Godardi ja Pasolini vanad teosed, siis jääb järgi 62 filmi, mille vahel koostasin top 10. Erinevalt Eesti Filmiajakirjanike Ühingu kinolevi edetabelist, võtan mina arvesse ka festivalidel (PÖFFil) nähtud filme. Häid elamusi oli palju. Kõva panuse andis justnimelt PÖFF, sest edetabeli 2 paremat teost nägin just festivalil (lisaks ka 7. koha omanik). Hindeks vähemalt "8/10" said 21 (umbes kolmandik), "9/10" või enam 8 filmi. Maksimumhinde (10/10) teenis vaid võidufilm. Eesti filmile oli hea aasta. Üks isegi pääses edetabelisse. Siinkohal kiidaks veelkord Õunpuud. Minu arust olid veel 3 mängufilmi täiesti õnnestunud: "Elavad pildid", "Kertu" ja "Mandariinid". Aga asukski nüüd top 10 juurde.

1. The Double ("Teisik")
Erilist furoori pole see Richard Ayoade teos küll rahva või kriitikute seas tekitanud, kuid mulle pakkus see aasta ühe meeldejäävaima kinoelamuse. Lahe mindfuck lõhestunud isiksusest. Sürrealism selle sõna parimas tähenduses. Väga stiilne film (võtteplatsid on põnevalt kujundatud), visuaalselt lummav. Sünge ja hallutsinatoorne atmosfäär pakkus nauditava spektaakli ja tõmbas mind meeletult kaasa. Tõeliselt kihvt linateos!

2. Cheap Thrills ("Kallis lõbu")
2013. aasta ägedaim filmielamus ja ka suurimaid üllatusi. Mida kõike küll inimeseloom raha nimel ei teeks! Täiesti pöörane, aga ka vaimukas linateos.

3. Broken ("Murtud")
Karm ja elutruu draama justnagu mulle meeldib. Film on väga ilusti jutustatud, heale draamale omane pinge püsib lõpuni. Stsenaarium on äärmiselt tugev. Tim Roth on peaosas väga hea.

4. Jagten ("The Hunt" / "Jaht")
Vinterberg on väga oskuslikult hakkama saanud julmuse ja ähvardava pinge kujutamisega. Jällegi (väga) karm draama. Maruhuvitav vaade sellest, kuidas muidu normaalne kogukond pöördub äkki ühe toreda inimese vastu, muutudes seejuures päris julmaks. Jättis igati veenva mulje ja seda paljuski tänu Mads Mikkelseni väga tugevale rollisooritusele. Kvaliteetdraama.

5. Django Unchained ("Vabastatud Django")
Omalaadne ja vägivaldne pilguheit orjusele kui häbimärgile. Suurepärane dialoog ja huumor on filmi suurimad trumbid. Kõik on äärmiselt stiilselt (tarantinolikult) tehtud, et seda oli nauding vaadata. Muusikaga ka täppi pandud nagu Tarantino filmides ikka. Waltz, DiCaprio ja Samuel L. Jackson säravad täiega. Aasta üks vaimukamaid filme.

6. La grande bellezza ("Kohutav ilu")
Visuaalselt üks aasta ilusamaid linateoseid. Äärmiselt kena kaameratöö, ei mingit tobedat efektitsemist. Film on kujundirikas ja paneb mõtlema elu väärtuste üle. Mulle meeldis väga ka muusikavalik. Peosas olev Toni Servillo teeb vapustavalt hea rollisoorituse. Tema karakteri tabavad ning targad ja ka tihtilugu vaimukad ütlused on filmi naelaks. "La grande bellezza" on lihtsalt võrratu linateos, pakkudes esteetilist naudingut.

7. The Selfish Giant ("Isekas hiiglane")
Võimas draama kahest vaesuses elavast poisist. Realistlik ja valus. Palju pinget. Väga kenasti on saavutatud kõleda atomsfääri loomine, maastikku on oskuslikult ära kastutatud.

8. The Place Beyond the Pines ("New Yorgi varjus")
Järjekordne õnnestumine Derek Cianfrance'i poolt, kelle "Blue Valentine" mulle tohutult imponeeris. Huvitav inimlik draama. Väga ambitsioonikas film, kuid lavastaja on selle auahnusega virtuooslikult toime tulnud, et teos ei jäta liialt pateetilist muljet. Pildikeel on filmi üks suuremaid trumpe. Jällegi on põhjust kiita kaameratööd. Näitlejatööd on väga ehedad. Bradley Cooper teeb oma elu rolli. Ryan Gosling on taas suurepärane.

9. Filth ("Kõnts")
Pöörane, häbitu ja äärmiselt intensiivne komöödia. Aasta üks veidramaid, aga ka lahedamaid linateoseid. Jube kihvtilt monteeritud. Vint keeratakse täiega üle, kuid seda tehakse stiilselt ja minu maitse jaoks vägagi vaimukalt. Tõeline vitamiinilaks!

10. Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest
Pääses õige napilt 10 hulka. Tahtsin väga ka PÖFFi ühe suurema üllatuse "Short Term 12" siia edetabelisse panna, aga mul on reegel, et peab olema täpselt 10 filmi. Õunpuu aga väärib samuti tunnustust, kuigi antud linateos pole vähemalt Eestis erilise kiidulaulu osaliseks saanud. Seejuures hakkas "Free Range" mulle meeldima alles teistkordse vaatamise järel. Muusika ja operaatoritöö võlusid mind täiesti ära. Pikem arvustus asub siin.

..............................................................................

Lõpetuseks veel väike nimekiri filmidest, mis jäid õige napilt top 10-st välja:
Short Term 12 ("Lühiajaline 12")
Prisoners ("Vangistatud")
Before Midnight ("Enne südaööd")
Samsara
Gloria
Blue Jasmine ("Kurb Jasmine")

Detsember kinos

Jällegi olen kuu kokkuvõtte tegemise nii hilja peale jätnud. Laiskus on selle põhjuseks. Parem hilja kui mitte kunagi! Detsembris sai kinos vahitud 8 linateost. Filme oli seinast seina. Mõni jättis külmaks, kuid oli ka film, mis pakkus väga kõva elamuse ("La grande bellezza").

• Yi dai zong shi ("The Grandmaster" / "Suurmeister") - 3/10
  Andke mulle mu arvamus andeks, aga minu jaoks on see Kar Wai Wong'i eepiline suurteos lihtsalt jabur. Pildilise poole pealt näeb film küll hea välja, kuid sisuga on täiesti alt mindud. Käis mingi segane virvarr ja ajas edasi-tagasi hüppamisega pingutati küll üle - minu jaoks oli film üsnagi raskesti vaadatav. Vahele öeldi totraid klišeelikke "suuri" repliike. Kindlasti mõne vaataja jaoks lausuti kuldseid tarkussõnu, kuid minu jaoks oli see kõik trafarentne tobefilosofeerimine (kui sellist väljendit võib üldse kasutada), mis muutsid tegelaskujud pigem banaalseteks. Tegelased jätsid mind täiesti külmaks, ja kui neile kaasa ei suuda elada, siis muutub film suures osas mõttetuks.
• Rush ("Võidu nimel") - 7/10
  Väga lihtsa sisuga draama, pigem meelelahutuslik teos. Siin on mindud seda teed, et rohkem massidele meeldida. Võib isegi öelda, et "Rush" on tavaline hollywoodilik draama, aga hästi tehtud (eriti tehniliselt). Film on küll rohkem tõsine, kuid huumorist ei tule ka puudust. Võidusõidufilmina õnnestunud. Vormelisõidud on atraktiivselt ja uhkelt tehtud. Meeldis ajastutruudus, mis aitas veenvusele selgelt kaasa. Hea spordifilm.
• Camille Claudel 1915 - 7/10
  Erinevalt "Rushist" on see kõike muud kui kerge meelelahutuslik linateos. "Camille Claudel 1915" ei ole kindlasti massidele mõeldud, vaid seda võib liigitada kunstifilmide hulka. Tegu on raske draamaga, kuid mulle meeldis (päris joovastuses siiski pole). Oleks võinud küll rohkem pinget pakkuda, vahepeal muutus asi liiga üksluiseks. Juliette Binoche on peaosas nii hea, kui üldse olla saab. Camille Claudel'i kannatused on erakordselt ehedalt välja mängitud, et Binoche'i rollisooritus on ekstra vaatamist väärt. Linateos on väga traagiline ja isegi valus vaadata. Peategelase üksildus ja igatsus läksid hinge. Kvaliteetdraama.
• Filth ("Kõnts") - 8,5/10
  "Filth" on intensiivne, räpane, pöörane ja kihvt komöödia. Vint keeratakse täiega üle, aga see on antud juhul positiivne. On küll nilbusi ja roppusi, kuid kõik see on lahedalt ja stiilselt tehtud ning äärmiselt vaimukalt. Muusika on hästi valitud. Montaaž on maru. "Filth" mõjus mulle kui tõeline vitamiinilaks. Haige film, kuid äärmiselt naljakas.
• La grande bellezza ("Kohutav ilu") - 9/10
  "La grande bellezza" on sedasorti film, mis paljudele tundub kohutavalt igav, teised aga saavad meeliülendava kunstielamuse osaliseks. Mina kuulun selgelt sinna teise rühma. Visuaalselt ärarääkimata ilus film. Operaatoritöö on äärmiselt hea. Kaadrilahendused pakkusid esteetilist naudingut. Mulle meeldis, kuidas kaamera liugles sujuvalt Roomas ringi. Leidub ka imposantseid üldplaane. Kaameraliikumised on kenasti kordineeritud, mingit tobedat efektitsemist pole. Muidugi Rooma linna ilu ja grandioossus võib vaataja täiesti ära võrgutada. Seejuures pigem kunstifilmidele omaseid meeletult pikki kaadreid pole. Sisu ei ole küll lihtne ja pointile ei saa võibolla nii kergelt pihta. Klassikalisest narratiivist on asi ülikaugel. Me näeme, kuidas Rooma kõrgklassi inimesed pillerdavad, kuid see pole põhiline. Tähtsam on rääkida asjadest nii nagu nad on, mida ka peategealene Jep (suurepärane Toni Servillo) mitmel korral teeb. Mulle meeldis eriti see, kuidas ta ühel järjekordsel rikaste olengul pani oma väga terava ütlemisega paika ennast kiidelnud naisterahva (Stefania). Sellist põrmustavat ja valusalt ausat kriitikat oli lausa lust kuulata. Jep oskab hästi ennast väljendada ja tema ütlused on tabavad ja enamasti targad või siis vähemalt vaimukad. Paolo Sorrentino linateos on seejuures väga kujundirikas. Väga kenasti on filmi sisse pikitud maitsekas huumor. "La grande bellezza" on selline film, mida peab mitu korda vaatama. Nüüdseks olengi 2 korda üle kaenud ja teisel korral meeldis rohkem.
• The Hobbit: The Desolation of Smaug ("Kääbik: Smaugi laastatud maa") - 5/10
  1. osa meeldis selgelt rohkem. Siin filmis on maagilisust vähem. Käib lihtsalt üks kulgemine ühest kohast teise, mille jooksul on mitmeid sisutühjasid võitlusstseene. Minu maitse jaoks film venis liialt, kuid siiski ei ütleks, et surmigav oleks olnud. Selline lapsikus ja imelised pääsemised ilmvõimatutest olukordadest pole minu teema. Peategelaste terve nahaga pääsemine toimub liiga hõlpsasti, et pinget suurt ei tekkinud. Vähemalt visuaal on kaunis. Kellele lähevad peale pigem lastele suunatud muinasjutud, sellele võiks ka antud linateos istuda.
• Gloria - 8/10
  Korralik eluline ja realistlik draama (nagu mulle meeldib). Vaatajale rullub lahti ühe 50-ndates naise lugu. Tal on omad mured, aga ka unistused. Väga hästi jutustatud - kõik kulgeb sujuvalt. Peategelast mängiv Paulina García on hiilgav ja täiesti veenev, seejuures põhiliselt temale film toetubki. Igati siiras ja soe linateos.
• Snowpiercer - 5,5/10
  Väga omapärane ulmekas (ulmepõnevik). Idee oli hea - täitsa huvitav tulevikuvisioon - kuid teostus pigem pinnapealne. Klassisüsteemi kujutamine on iseenenest hästi välja tulnud ja see on ka tänapäeval aktuaalne teema. Minu jaoks on "Snowpiercer" pigem naeruväärne kui tõsine põnevik. Häirima hakkasid mitmed loogikavead. Näiteks peaagu surnuks pekstud mees on äkki täis elujõudu. Kui paljud Eesti filmifännid ja -kriitikud on filmi kõvasti kiitnud (mitmed on nimetanud seda aasta üheks parimaks), siis mul jättis teos tühja tunde sisse. Tee, mis tahad, no lihtsalt ei mõjunud, samas igav ka ei hakanud. Tilda Swinton on äge!